It is traditional to theorize about an administration’s foreign policy on human rights in terms of liberalism v. realism, with a dash of constructivism thrown in.

Uuh baby, tell me more.

Kõige vallatuma kõlaga lause, mida ever akadeemilises tekstis kohanud

kes teeb, see jõuab

ultimate survival

Lugu on nüüd nii, et lendamiseni on jäänud u 3 päeva ja mul on teha 2 eksamit, 2 uurimistööd ja 4 muud kodutööd. Masendusse langeda pole aega (blogipostituse jaoks ilmselgelt on), niiet praegu pigem selline 'LOL kui kiireks läheb' tunne. Ridikuloosne, ütleks. 

Täna käisime Eda ja Olafiga rattaga sõitmas, lõpuks jõudsime talli, kus Eda oma hobust hoiab. Nägime ponisid (kelle nimed on Poni ja Koma - how cute!) ja igasugu hobeseid ka. Ma kartsin neid loomi, maru suured on teised. Olaf oli kohe hobuste seas popp poiss, kõik olid kogu aeg tema ümber ja tahtsid sügatud saada. 

 Poni ja Koma, armsad minihorsed.

 Eda hobene Undu (pärisnimi mingi fancym UNDSOTODIÖSPIABFLUYFI või midagi sellist) koos Olafiga - sõbrad

Nädalavahetusel oli Tannupannu ka Tartus ja tegi viimase kalli, sest järgmisena näeme temaga alles sügisel. Muuhulgas toetas mind ka ajateenistusest kaasa võetud NATO-pakiga, mille abil ma kavatsen järgmised kolm päeva mehiselt tugev ja töökas olla. Sprotid ja kõik jutud, GURMEETOIT noh. TJENKS boo

Mmmmmmmmmm.. mega maasikas

Naasen nüüd asjalikkuse juurde ja teen lõpuspurdi, järgmisena kirjutan juba arvatavasti enne lennukile astumist! 

-side lõpp-

then a hero comes along

Parim avastus sel nädalal - Facebookis on kommuun "Ei paaniflöödile Gaudeamuses" https://www.facebook.com/EiPaanifloodileGaudeamuses

Iga kord, kui sinna sööma satun, tahan sealse helisüsteemi põlema panna, sest paaniflöödi coverit Mariah Carey "Hero'le" rohkem kui 1 korra kuulda on puhas piin. Hea teada, et ei ole ainus, kes nii mõtleb.

Veidi vähem olulisest teemast...

USAsse lendamiseni on jäänud 8 päeva ja 13 tundi. Praegu on ikka veel selline hea emotsioonide läust - paanika ja excitement korraga. Kuna pean enne minekut kõik eksamid/uurimistööd/suva ülesanded ära tegema, läheb kiireks ning arusaam sellest, mis suvel toimuma hakkab, saabub arvatavasti alles mingil hetkel lennukis või Nashville'is või esimesele uksele koputades. Igal juhul ma tunnen, et olen valmis milleks iganes!

Hakkan Grete eeskujul arvatavasti suvel ka videoblogi pidama ja siia kirjutama. Eelkõige enda jaoks, et hiljem oleks tore meenutada, aga ka nende jaoks, keda kotib.

Lõppu selline tore quote, mille ütles ühel SW meetingul USA suursaadik: "Southwestern in Estonia scares me... It's like a mixture of a cult and marine corps"

I lold, sest tal on täiega õigus.

also, Abe says hi

PEACE Y'ALL

wat juu

yo raffas

okei, istuge

Blogi taaselustamine, alga! Mul on nüüd siia millestki kirjutada ja seda ma ka teen. Põhiliselt seetõttu, et ma lähen suveks U, S and A-sse raamatuid müüma.

I know, right! Endal täpselt selline tunne siiamaani, kuigi minekuni on jäänud 16 päeva. Ümberistumine New Yorkis ja siis next stop Nashville, kus saab mõne päeva intensiivseid koolitusi ja siis juba mega raamatumüük, southwestern summer fitness program ja muud toredused täie hooga käima. Juba pikemat aega on ka Eestis ettevalmistused käimas iganädalaste meetingute, harjutamiste ja ürituste näol.

Möödunud reedel toimus näiteks Kevadkoputus, mille raames Tartu ja Tallinna Southwesterni inimesed käisid ukselt uksele SOS Lastekülale sulli küsimas. Kuna see oli minule esimene proov ukselt-uksele käia, võtsin ilmselgelt osa. Minu piirkonnaks sai Tartust veidi väljas asuv uuselamurajoon kuskil Viljandi mnt juures, kus kohtasin nii villades elavaid rahaloopijaid kui ka 755 lapse ja 86653 lapselapsega pensionäre, kelle pooled lapsed nende katuse all veel elasid. Annetusi anti küll ja küll, enamasti olid vastumeelsed aga need eelpool mainitud inimesed, kes kolme põlvkonda sugulasi üles kasvatasid ning mind kui riigiesindajat nägid, sest süüdistusi Ansipi, Evelin Ilvese garderoobi maksumuse ja muu huvitava osas sain rohkem, kui kõigi nende laste sõrmed üles lugeda oleks suutnud. Üritus oli väga edukas ja üle Eesti koguti esialgsete andmete järgi u 24 500 eurot, millele lisanduvad veel telefoniga tehtud annetused. Tunne on hea ja tuju on mega

Pühapäeval toimus järgmine Southwesterni üritus, seekord siis baasipäev, kus said kokku kõik minuga samas baasis olevad inimesed ehk põhimõtteliselt need inimesed, kellega ma suvel koos töötama hakkan. Hommikul kella 10 paiku saime kokku Rakvere lähedal Lammasmäe puhkekeskuses. Kõik saime nimesildid otsaette ja sõitsime kanuusõidu alguspunkti, kus ma slikerdasin ennast müügijuhi Andrusega (badass tegelane) ühte paati, mis osutus selliseks kitsamaks ja kiiremaks paadiks. Enne olin terve tee rääkinud, et kardan ümber käia ja vette kukkuda. Olaf seletas kogenud kanuusõitjana, et neid on põhimõtteliselt võimatu ümber ajada ja seda ei juhtu kohe kindlasti. Enesekindlalt alustasime siis Andrusega sõitu. Kõik oli väga mõnus. Ilus ilm, rahulik vesi ja enesekindel sõidustiil panid mu kõik hirmud kaduma. Pärast tunnist sõitu oli väike puhkehetk ja piknik, kus sai head ja paremat. Tuju hea, jätkasime teed. Sõidu teine pool osutus aga kärestikulisemaks ja kiirevoolulisemaks. HIRM. Andruse julgustavate sõnadega säilitasin aga rahuliku meele ja sõitsin nii kuis suutsin. Ühel hetkel jõudsime aga kõige kärestikulisemale osale jõest, kus ka puuoksad nahhaalselt vee peal olid. Järsku sattuski me ette oksapundar, millest me ei jõudnud ümber manööverdada ning sõitsime toorelt sinna sisse. Kuna vesi oli seal kiirevooluline, siis paat rühkis edasi ja niimoodi kiskusidki oksad meid paadiga ümber ja meie ilusti vette. Ei lähe meelest see murdosa sekundist, mil jõudis kohale, et we're fucked. Ja nii oligi. Lasime paadil minna ja ronisime ise vaevu kaldale. Kõndisime edasi ja lõpuks leidsime paadi, mis umbes 20minutilise jukerdamise tulemusena ka enam-vähem veest tühjana püsti saadi. Jätkasime teed rõõmsameelselt ja isegi lauluviis sai üles võetud. Kui lõpuks puhkekeskusesse tagasi jõudsime, laulsime tšempionide laulu ja hüppasime veel korra Andrusega sümboolsuse mõttes vette. Meie kurvastuseks pidime veel hea poolteist tundi ootama oma kuivi riideid, mis alguspunkti autosse olid jäänud. Saun aitas ja aitasid ka abivalmid baasikaaslased, kes jõeveest seekord puutumata jäid. Edasi grill ja mängud ja kojusõit. Õhtuks olin ma laip. Olen siiamaani, sest mu kehas ei ole ühtegi lihast, mis ei valutaks ja iga natukese aja tagant krampi ei tõmbaks. Siiski, niivõrd ägedat päeva ei ole ammu olnud ja kaasa sai sealt võetud ainult positiivseid kogemusi ja motivatsiooni suveks. 

Siinkohal ütlen juba ära, et siin blogis ma hakkangi suvel pühapäeviti kirjutama, millega ma tegelen. FB läheb 30. mai lukku - no distractions! 

Olge mõnusad ja varsti räägin jälle