okei, istuge
Blogi taaselustamine, alga! Mul on nüüd siia millestki kirjutada ja seda ma ka teen. Põhiliselt seetõttu, et ma lähen suveks U, S and A-sse raamatuid müüma.
I know, right! Endal täpselt selline tunne siiamaani, kuigi minekuni on jäänud 16 päeva. Ümberistumine New Yorkis ja siis next stop Nashville, kus saab mõne päeva intensiivseid koolitusi ja siis juba mega raamatumüük, southwestern summer fitness program ja muud toredused täie hooga käima. Juba pikemat aega on ka Eestis ettevalmistused käimas iganädalaste meetingute, harjutamiste ja ürituste näol.
Möödunud reedel toimus näiteks Kevadkoputus, mille raames Tartu ja Tallinna Southwesterni inimesed käisid ukselt uksele SOS Lastekülale sulli küsimas. Kuna see oli minule esimene proov ukselt-uksele käia, võtsin ilmselgelt osa. Minu piirkonnaks sai Tartust veidi väljas asuv uuselamurajoon kuskil Viljandi mnt juures, kus kohtasin nii villades elavaid rahaloopijaid kui ka 755 lapse ja 86653 lapselapsega pensionäre, kelle pooled lapsed nende katuse all veel elasid. Annetusi anti küll ja küll, enamasti olid vastumeelsed aga need eelpool mainitud inimesed, kes kolme põlvkonda sugulasi üles kasvatasid ning mind kui riigiesindajat nägid, sest süüdistusi Ansipi, Evelin Ilvese garderoobi maksumuse ja muu huvitava osas sain rohkem, kui kõigi nende laste sõrmed üles lugeda oleks suutnud. Üritus oli väga edukas ja üle Eesti koguti esialgsete andmete järgi u 24 500 eurot, millele lisanduvad veel telefoniga tehtud annetused. Tunne on hea ja tuju on mega
Pühapäeval toimus järgmine Southwesterni üritus, seekord siis baasipäev, kus said kokku kõik minuga samas baasis olevad inimesed ehk põhimõtteliselt need inimesed, kellega ma suvel koos töötama hakkan. Hommikul kella 10 paiku saime kokku Rakvere lähedal Lammasmäe puhkekeskuses. Kõik saime nimesildid otsaette ja sõitsime kanuusõidu alguspunkti, kus ma slikerdasin ennast müügijuhi Andrusega (badass tegelane) ühte paati, mis osutus selliseks kitsamaks ja kiiremaks paadiks. Enne olin terve tee rääkinud, et kardan ümber käia ja vette kukkuda. Olaf seletas kogenud kanuusõitjana, et neid on põhimõtteliselt võimatu ümber ajada ja seda ei juhtu kohe kindlasti. Enesekindlalt alustasime siis Andrusega sõitu. Kõik oli väga mõnus. Ilus ilm, rahulik vesi ja enesekindel sõidustiil panid mu kõik hirmud kaduma. Pärast tunnist sõitu oli väike puhkehetk ja piknik, kus sai head ja paremat. Tuju hea, jätkasime teed. Sõidu teine pool osutus aga kärestikulisemaks ja kiirevoolulisemaks. HIRM. Andruse julgustavate sõnadega säilitasin aga rahuliku meele ja sõitsin nii kuis suutsin. Ühel hetkel jõudsime aga kõige kärestikulisemale osale jõest, kus ka puuoksad nahhaalselt vee peal olid. Järsku sattuski me ette oksapundar, millest me ei jõudnud ümber manööverdada ning sõitsime toorelt sinna sisse. Kuna vesi oli seal kiirevooluline, siis paat rühkis edasi ja niimoodi kiskusidki oksad meid paadiga ümber ja meie ilusti vette. Ei lähe meelest see murdosa sekundist, mil jõudis kohale, et we're fucked. Ja nii oligi. Lasime paadil minna ja ronisime ise vaevu kaldale. Kõndisime edasi ja lõpuks leidsime paadi, mis umbes 20minutilise jukerdamise tulemusena ka enam-vähem veest tühjana püsti saadi. Jätkasime teed rõõmsameelselt ja isegi lauluviis sai üles võetud. Kui lõpuks puhkekeskusesse tagasi jõudsime, laulsime tšempionide laulu ja hüppasime veel korra Andrusega sümboolsuse mõttes vette. Meie kurvastuseks pidime veel hea poolteist tundi ootama oma kuivi riideid, mis alguspunkti autosse olid jäänud. Saun aitas ja aitasid ka abivalmid baasikaaslased, kes jõeveest seekord puutumata jäid. Edasi grill ja mängud ja kojusõit. Õhtuks olin ma laip. Olen siiamaani, sest mu kehas ei ole ühtegi lihast, mis ei valutaks ja iga natukese aja tagant krampi ei tõmbaks. Siiski, niivõrd ägedat päeva ei ole ammu olnud ja kaasa sai sealt võetud ainult positiivseid kogemusi ja motivatsiooni suveks.
Siinkohal ütlen juba ära, et siin blogis ma hakkangi suvel pühapäeviti kirjutama, millega ma tegelen. FB läheb 30. mai lukku - no distractions!
Olge mõnusad ja varsti räägin jälle
0 comments:
Post a Comment